 |
| |
KAKSIKUTE MAJA
27.03.2008
Igasse peresse ei sünni kaksikuid ja iga pere ei ole nii siiralt rahul enda koduks oleva eramuga, kui need inimesed, keda külastas Urmas Oja.
Pikalt Sauel majas elanud noorpaar leidis võimaluse ja pidas vajalikuks kolida Tallinnale lähemale. Et oleks mugavam linnas käia ning et vahetada elupiirkond väärtuslikma vastu. Nüüdne paik on äärmiselt vaikne ja loodusega tihedas kontaktis. Eramul naaberkruntidele ehitatakse peagi samuti majad, ent maja taha jäävast metsast tuleb vähemalt seni küll kitsede ja rebaste seas teinekord aia taha uudistama lausa täissuuruses põdrapull.
Kunagise nõukogudeaegse keemialao platsile tehtud väikese eramurajooni arendus on tänaseks puhas ja pingevaba elukeskkond, kus hea ja turvaline pere uusimatel liikmetel – kaksikutel, poisil ja tüdrukul – oma esimesi samme teha. Metsloomad jäävad aia taha, aeda endasse rajatakse kevadel-suvel, vastavalt juba valmis joonistatud projektile, korralik kujundus. Mõlemad naabermajad projekteerib sellele eramule samuti Eero Palm, nii et mingit valguse või vaadete varjamist ei ole kaksikute perel karta. Protsessi pidevalt kontrollides on jõutud tõeliselt turvalise lahenduseni.
Kaksikud on veel veid mõnekuused, pere esimene laps – nagu seda võiks täiesti ülepingutamata nimetada – on saamas aga juba pooleaastaseks. See „laps“ on kahekordne arhitekt Eero Palmi projekteeritud elamu väga teadlikule ja põhjalikult ettevalmistusi teinud tellijale. 12 kuuga kerkinud eramus on kõikide detailide viimistlus kontrolli all hoitud, iga ehituse ja sisekujunduse etapp on toimunud peremehe hoolika projektijuhipilgu all. Harva kohtab sellist pühendumust oma maja ehitusprotsessis kaasa löömisel, aga tulemuse veatusest on seda jällegi hästi näha.
Alati on ehitamisel mingeid vigu, ent kui peremees neid meenutab ja neist räägib, osutuvad need täiesti marginaalseteks. Tõsi, mitu korda päevas töö ja ehituse vahet saalimine väsitas ikka täiesti ära, see on asja teine pool. Valmis majja lõpuks sisse kolinuna ei osanud peremees enda sõnul esimestel nädalatel eriti rõõmu tunda. Kõik oli tulnud sellise vaeva ja organiseerimisega, et ta lihtsalt ei tahtnud seda pilti enam näha. Selline tunne läks peagi mööda ja nüüdseks, kui majas juba pea pool aastat elatud, on isiklik ehitusjärelvalve end kõigiti õigustanud. Asjad on nii nagu peab ega ole ilmnenud pererahvale seni teadmata üllatusi, samuti pole maja kusagilt pragunemise märke näitama hakanud. Hoone on valatud suures osas monoliitbetoonist ja on seega tugev ja raske ega tohikski kuskilt nurgast liikuma hakata.
Pere eelmine kodu oli praegusest oma 100 ruutmeetrit suurem. Ei juhtu just tihti, et elu edenedes ja võimaluste avardudes kitsamatesse tingimustesse kolitakse. See pere oli aga eelmisest majast saanud väga palju kogemusi, mille najalt arhitektiga suhtlema hakata. Olgugi, et vana maja oli suurem, oli selle planeering niivõrd kohmakas, et tänaseks sündinud kaksikutele tolles eramus võrdseid tube ei oleks leidunudki. Planeeringu kõrval oli vanas majas veel terve rida ebaökonoomseid ja kohmakaid lahendusi, mis panid pere unistama millestki uuest ja puhtast, selgest ja avarast. Kaksikute maja on pinnalt väiksem, aga ruumimõjult märgatavalt avaram ja inimlikum. Ning pere teatab, et siin on nad paljud oma unistused nüüd teoks teha saanud.
Tellijate teadlikkus algab selle maja juures arhitekti valimisest. Eero Palmi näol ei ole tegemist peretuttava ega kaugelt sugulasega, samuti pole tellijail temaga olnud ka tööalaseid kokkupuuteid. Pererahvas soetas endale Solnessi arhitektuurikirjastusest kõik meie ajakirja aastakäigud ja neid lapates tekkisid teatud arhitektieelistused. Lõpuks jäi sümpaatseimana sõelale just Eero Palmi stiil. Mindi ja veendi ka arhitekti eramuprojekti tegema ja oligi viljaka koostöö algus tehtud.
Alguses ei kujutanud telijad küll ette, kui palju projekteerimist, kui palju eriosasid ühe eramaja ehitamisele eelnevalt tuleb valmis joonistada. Töö käigus said kõik asjad selgeks ja hakkas sujuma ka koostöö grand old inseneriga nimega Jaan Port, kes kodus käsitsi insenerijooniseid tegi. Uhkusega teatab peremees, et arhitekti esialgne eskiis ei erine valminud maja arhitektuurist peaaegu mitte millegi poolest. Arhitekt olevat aga imestanud, et tellija kõik tema pakutud lahendused valmis tegi. Ehitaja pööritanuvat arhitekti nime kuuldes alul silmi, viidates Eero Palmi majade ehituslikule keerukusele. Nüüd on nemadki kogemuse võrra rikkamad.
Kõige raskem oli ehituse alguses valada paika maja südameks olevaid betoonplaate, mille vahele on paigutatud elegantne õhuline klaaspiiretega trepp. Kui need pikad valukuud möödas, läks ülejäänud ehitus juba reipamalt. Sisearhitekti oleks pidanud juba arhitekti eskiisi faasis kaasama, ollakse tagantjärele targemad. Siis oleks mõnedki asjad sujuvamalt läinud, mitte, et projekteerimisraskused interjööris silma paistaksid. Lisajuhtmeid ja kompromisskapikesi kuhugi paigutatud pole.
Sisearhitektina tuli appi peretuttav Kadi Kõpper koos kolleegiga. Kuna arhitekti poolt oli maja sisemusse dominantideks sätitud eelnimetatud puhtast valubetoonist seinad, siis need on jäänud ka mööbli ja viimistluse lisandudes esiplaanile. Kogu sisustus on äärmiselt lihtne, aga mitte maksimaalselt minimalistlik. On ka mängulisemaid disainelemente, nagu massiivse ja ebatavaliselt laia söögilaua ümber sätitud vildist toolidest suuremad, alt laienevate „pükstega“ ratastega tugitoolikesed. Need olid alguses mõeldud pererahvale istumiseks, ent leiavad end tavaliselt hoopis mõnd külalist kallistamas. Pererahvas ei raatsi oma lemmiktoole ise kasutada, vaid tahavad ka külaliste silmis mõnusa kogemuse säravat pilku näha.
Läbi kahe korruse ulatuv elutuba on valgusküllane valgete seintega kõrge ruum, mis muutub veelgi avaramaks tänu teise korruse klaaspiiretele ja 200kilosele aknale vanemate magamistuppa. Viimasest paistab magamistoas areneva tegevuse ja seal seisva mööbli müstilis-pehme siluett. Vajadusel on aken loomulikult kardintatav. Kardinad on terves majas üks eriline element – need õrnad kangad on hoolikalt valitud ja räägivad ruumimõju loomises tugevalt kaasa. Uhkeim lamp on elutoa valge lühter, mida ümbritsev kangas on mõnele külalisele küll pakendit meenutanud, teistele mõjub selle veidi läikiv pehme pind vahustatud munavalgena – ehk siis mõnusa ja isuäratavana.
Avaruse kõrval on sisekujunduses aktsentidena kasutatud erinevaid toredaid valgusteid. Nii leiab siit suuri tumedaid musti kupleid, aga ka õrnasid inglitiivakestega laelühtreid. Ka eksterjööris on valgustitega palju mängitud, joonistamaks hämaras välja arhitekti kavandatud keerulist mahumängu ja markeerimaks pimedas eramut ümbritsevat laia terrassipinda.
Avara elutoa kõrval, klaas-betoontrepikoja taga on madalamas ruumiosas eraldi köök, mille ruumimõju on juba hoopis intiimsem. Söögitegemise koht ei avane otse elutuppa, see oli tellijate selge soov. Tume köögimööbel muudab olemise hubasemaks ja tunnetuse teistest maja ruumidest erinevaks.
Magamistoa hele sisustus mattub vandlikarva valgusesse, mis muudab materjalid ja pinnad visuaalselt pehmeteks. Lisaks vanemate magamisasemele on siin täna ka mõlema lapse häll. Teisel korrusel on tegelikult laste jaoks eraldi toad olemas, samuti on neil kasutada vanemate omast erinev vannituba. Päikesevalguses omandab valge disaintool peenikesel metallkonstruktsioonil uuel tasemel elegantsuse.
Kodust ei puudu ka saun, siinsel juhul isegi kaksiksaun. Tavalise lava kõrval on eraldi ka aurusaun. Esimese korruse pesemiskompleksi aktsendiks on duššide seinaks tõusev betoonkeel, kuhu esilagu oli mõeldud ka vaid märja pinna korral avalduvad mustrid. Ent puhas valubetoon muudab juba iseenesest märjaks saades üpris palju oma ilmet.
Peremees kontrollis oma kodu saamise protsessi pühendunud projektijuhina, koordineerides kõikide erinevate ettevõtete töid, mis sel objektil tehtud said. Kontrolli ja mugavuse teema jätkub aga juba valminud majas, kus on kasutusel Siemensi koduelektroonika lahendused. Näiteks ei ole vajadust muretseda, kas kuskil jäi mingi seade elektrivoolu alla või tuli põlema, kuna kodust lahkudes ja maja valvesse lülitades kustutab elektroonika automaatselt kõik põlevad tuled.
Häirest, temperatuuri ebatavaliselt kiirest või sügavast langusest teavitab süsteem peremehe mobiiltelefoni jne. Elutoas pole teleri ja kõlarite kõrval kusagil rohkem olmeelektroonikat näha, kuna see on peidetud minimalistlikesse valgetesse läikivatesse kappidesse. Kasutada saab seda ilma kapiuksi avamata puldiga kasvõi õuest, kuna tehnika on lülitatud ühtsesse juhtimissüsteemi. Kardinapaanid liiguvad akende ees elektrrimootorite toel jne jne. Samas pole elektroonilise koduabiprogrammiga ka liiale mindud, ehk see ei võta ise mingeid otsuseid vastu.
Elektroonika-teema külmusest väljumiseks sobib hästi juhtida tähelepanu maja puitdetailidele, mis esinevad tahveluste, riiulite ja mööbli näol, rääkimata magamistubade laiadest laudadest põrandatest. Ning lõpuks on ses majas olulisel kohal ka spetsiaalne san-tehnika valik. Kraanid, kausid ja segistid on valitud julgelt erilised – kodu tehakse ju ikkagi aastateks.
Oma eramuga äärmiselt rahul olev pererahvas räägib meeleldi tundide kaupa omandatud kogemustest ja läbi elatud etappidest. Selles jutus ei ole aga esmasel kohal näiteks ehitajate kirumine või tõik, et mööbel tellitust kuid hiljem kohale jõudis. Samuti ei ole pererahva meenutusjutus seda nooti, mis viitaks soovile kohe saadud kogemusile tuginedes järgmist maja ehitama minna. Harva on inimesed millegagi tõeliselt rahul ja see õnnelik pisikeste kaksikute pere seda oma koduga on.
Fotod: Maari Ross
www.solness.ee/eramu/index.php?gid=4&id=965 |
|
 |
|
|
|
