 |
| |
Armas Muhu
31.10.2007
”Mul on Sulle tore Muhu-uudis! Pääsupojad hakkasid lendama!” teatab Ivo Laasu talu hoovil askeldades telefonitsi oma kallile kaasale, kes on töö tõttu maakodust eemal ega saa selle toreda sündmuse tunnistajaks olla.
”Üks pääsu oli pesast välja kukkunud, pesin käed ja hakkasin teda just pessa tagasi tõstma, kui ta mu peost lendu tõusis,” jutustab Ivo rõõmsalt. Taevaalune on talu hoovil lindude sädinast tulvil.
”Sellel suvel on meil siin kokku neli pesa – kaks katuse servas ja kaks rehe all, mõnel aastal on rohkemgi,” pajatab Ivo oma kaasüürilistest, kes on igal suvel siin kindlalt kohal, et sügisel taas pesatäis poegi laia maailma saata.
”Ma ei läheks siit Laasust mitte kuhugi!” ütleb Ivo häälega, mis kõlab kindlamalt kui kalju.
Kas Laasu on nüüd valmis?
”Ma olen siin juba 13 aastat mütanud, nüüd hakkavad suuremad asjad valmis saama. Esimesed kuud läksid vaid sodi välja tassides ja põletades,” meenutab Ivo. Suurte põlispuude varjus, ümber paraja taluõue on rehielamu, ait, saun, tall, suveköök, külalistemaja ja kelder – kokku seitse rajatist.
Esimesed märked Laasu talukohast pärinevad aastast 1731. Täpsemalt ei ole teada, kas sellest ajast ka mõni sein või palgijuppki alles on, aga rehielamus võib selgesti eristada eri aegadel rajatud osasid. Elamu vasakus tiivas ulatuvad uksed täiskasvanud mehele õlani ja seinapalgid paljastavad, et lage on siin tõstetud. Reheköök on aga tõenäoliselt ehitatud sadakond aastat tagasi, nii nagu tall, suveköök ja aitki.
Rehielamus on kolm magamiskambrit, suur reheköök, avar eeskoda ja uus uhke vannituba ning majapidamisruum, mis ehitati rehealuse arvel. Aga osa rehealusest on säilinud ehedal kujul, just sellise heinalõhnalisena, mida pääsukesed põlvest põlve oma koduks on harjunud pidama.
Töörõõm on kõige suurem rõõm!
Ivo räägib, kuidas nad siin kohendasid ja toimetasid – ikka tasa ja targu, vana säästes ja hoides.
”Proovisime köögiseina ka palgini puhtaks katkuda, aga see on väga ebaühtlane. Ja tume palksein oleks ruumi ka väga pimedaks teinud. Kaks võimalust oli, kas teeme vana suitsutare või ei. Siin oli algupärast juba enne pisut muudetud, aknad suuremaks tehtud. Nii otsustasimegi, et paneme laudise ja tapeedi. Ja reheahi oli ka juba enne meid välja lõhutud,” meenutab Ivo.
Soliidset sekretärikappi, mis seisab reheköögis seina ääres, tohterdas Ivo ise. ”See oli mõnus töö, kapp oli enne täiesti juppideks!”
Ivo annab head nõu, kuidas vanad ehedast puust asjad puhtaks saada: ”Võtad aga tavalise nõudepesuvahendi ja tugeva pesuharja ja annad minna! Ja vanad palkseinad saab survepesuriga ilusti puhtaks.”
Vannitoa rajamist alustati neli aastat tagasi. ”Siit vedasime viis suurt koormat sõnnikut välja – praeguse vannitoa koha peal oli kunagi loomi peetud. Ja kraapisime seinad käsitsi puhtaks. Imbi kraapis harjaga – siis ma ei tulnud veel selle peale, et on olemas survepesur... Ja ühtlasemaks saime seinapinna linaõliga,” jagab Ivo kasulikku nõu.
Reovee tarvis kaevati keset taluõue maasse kogumispaak. Nii on vanas rehielamus kõik 21. sajandi mugavused olemas, ka pesumasin ja vesitualett.
Laasu peremees räägib, kuidas vana talu taastamisel on vaja enne seitse korda mõõta, kui midagi muutma hakata. „Ehitamistuhinas tekib soov palju teha, aga siis võib n.ö üle panna ja pärast on väga raske tehtud vigu parandada. Eks neid talusid on ju kahjuks küll, millel plastaknad ja põrandal laminaat.“
Aida uus elu
”Aitki oli enne maast laeni sodi täis – kaks autotäit saatsime prügimäele... konservikarbid, okastraadikerad... rrrhhh, ei taha meenutadagi,” näitab peremees uhkete ustega aita, kuhu on sisse seatud külaliste tarvis kaks hubast magamiskambrit.
Samas asub töötuba, maast laeni täis Ivole väga olulisi asju: vana roheka silmaga raadio, lugematul hulgal auhindu, pilte, plaate ja aukartustäratavalt eakas puutööpink. See on Ivo oma tuba, seal tahaks ta rohkem aega veeta, kui praegu kahjuks võimalik.
”Kui meil käib siin paaniline ehitustegevus, siis kaob mul igasugune isu puunikerdamisega tegelda. Aga kui vähegi rahulikum on, siis ma ei tea mõnusamat asja, kui mõtled ühe lolluse välja ja vaatad, mis tuleb!” pajatab Ivo oma lemmikajaviitest.
Mets on meie aed!
Ivo räägib, kuidas nad Imbiga armastavad kõikvõimalikke metsaande sisse teha: ”Meie põhiline aed on mets! Võtame aga korvid ja läheme jälle metsa!“
Ivo jutustab vaimustatult sellesuvisest leiust: „Niidan muru ja mis mulle sealt vastu vaatab – mürklid! Seened tulid koju kätte! Ma polnud neid varem söönud – nüüd vaatasin seeneraamatust järele, praadisime võiga ära, uskumatult head!” soovitab Ivo teistelgi proovida.
”Ja siis mõtlesime, et oleks ikka korralikku keldrit vaja. Siin oli küll kelder, aga see oli igasugu sodi ja kive täis ja sissekäik oli liiga madal. Panime autole trossi taha ja rebisime hulga suuri kive sealt välja – jube töö, aga kui sa ei tee, siis ei toimu ju ka mitte midagi! Nüüd saab siin seeni, moose ja muud sellist hoida. Kui kelder valmis sai, siis mõtlesime, et kuidas me küll ilma hakkama saime!” räägib Ivo mullusest suurprojektist.
Tänavu on käsil talli korrastamine – uus rookatus sai just peale ja vundamenti kohendati. Nüüd ootavad veel tühjad aknaaugud täitmist. Talli on aga juba üles seatud Imbi maalitud loodusvaated ning aknaavasid kaunistavad Ivo laotud vitraažid – see on talvine Tallinna-hobi. Tallis on veel kaks kambrikest ning plaanis ehitada ka lae peale viiv trepp ja sinna paar magamislavatsit. „Siis on suuremad tööd siin tehtud! Eks väikest nokitsemist jääb ikka – nii suure majapidamise juures ei lõpe töö kunagi otsa!“ ütleb Ivo rahuloleval ilmel, tema jaoks on selline töö puhas rõõm.
Kodu & Aed
Varje Talivee
Fotod: Kaido Haagen
www.kodu-aed.ee |
|
 |
|
|
|
